II ilmasõja aeg kasutati sõidukitel puugaasigeneraatoreid ka näiteks Prantsusmaal, Taanis, Rootsis ja Soomes, blokaadis Leningradis, peale sõda 1950ndatel Jaapanis ja siiani Põhja-Koreas.
Puugaasiauto on isegi üle sajandi vana, esimese tegi britt Thomas Hugh Parker 1901.a.
Rahaliselt on sama vahemaa läbimiseks kuluvad puugaasigeneraatori klotsid naftakütustega võrreldes umbes 10 korda odavamad, aga:
- ümberehitus on kulukas
- generaator on raske, sobib paremini raskematele ja tugevama kerega sõidukitele (kastiautod)
- generaator peab töötama 15 minutit, enne kui saab sõitu alustada (kuigi on ka hübriidsüsteeme, sõitu alustatakse bensiiniga)
- generaatorisüsteem vajab hooldust iga 1000 km järel
- kasutust piirab ka mürgine vingugaas CO
Tahket orgaanikat tehakse gaasiliseks kahte tüüpi tehnoloogiatega:
* gaasistamine (gasification) - kuumutamine õhu ja/või veeauru lisamisega, eralduvad peamiselt CO, H2 ja CO2, mis segu nimetatakse generaatorigaas/süngaas, ideaaljuhul peaks järgi jääma vaid tühine osa anorgaanilist tuhka
* pürolüüs (pyrolysis, vastavalt lõpptoodangule ka söepõletamine, tõrvapõletamine) - kuumutamine õhu juurdepääsuta, saadused:
- gaasilised: CH4, CO ja CO2
- vedelad (gaasi jahutamisel): vesi, tõrv (eriti vaigusest okaspuust või kasetohust)
- tahked: biosüsi
Uuemate kiirete kõrgetemperatuuriliste tehnoloogiatega püütakse võimalikult rohkem orgaanikat gaasistada, et CO2 tekiks võimalikult vähem ja ka sütt jääks vastavalt võimalikult vähem järgi:
C + CO2 → 2CO
Sõidukitele sobivamates puugaasigeneraatorites kasutatakse gaasistamist, millega saab puumassi rohkem ära kasutada ja pürolüüsiga tekiks rohkem tõrva, mis raskendaks hooldust.
Kui II ilmasõjas, selle järel ja 1970ndate naftakriisi ajal kasutati sõidukitel puugaasigeneraatoreid naftakütuste puudusel, siis praegu on puugaasiauto elustiil ja hobi, näiteks pärnaka Johan Aavik'i pirukamosse või põhjanaabri Juha Sipilä El-Kamina, selle "tankimine":
No comments:
Post a Comment